Joogikoolitused - toidukultuuri toetaja

Erinevad teekoolitused

 

Tee ajalugu
See on põnev loeng teetaime avastamisest ja teekultuuri arengust. Räägime Hiinast - teekultuuri hällist ja sellest, miks ja kuidas tee on "vallutanud" maid ja riike, põhjustanud kirglikku kiindumust, samas aidanud kaasa sõdade vallandumistele.
Teeme tutvust erinevate traditsioonidega: Hiina, Jaapan, Tiibet, Venemaa, India, Inglismaa, Türgi, Lõuna-Ameerika, Aafrika jt. Valmistatakse ja degusteeritakse 5-10 erinevat teed

 

Roheline tee
"Ülev jook, Sinu päritolu on taevalik!" (Shen Nung AD 2700 BC)
Räägime hämmastavalt nauditavast ja samas tervislikust joogist;
taimest enesest ja sellest, kuidas valmib üks tõeliselt hea tee, olgu see siis valge, kollane või roheline;
erinevatest vaimustavatest teesortidest nii Hiinast kui Jaapanist!
Milline vesi on parim? Kuidas valida teekannu? Neile küsimustele leiame üheskoos vastused!

 

Valge tee – kõige eksklusiivsem tee. Tegemist on teetaime tipmiste lehepungakestega ja mõnel puhul ka esimese kahe lehekesega, mille alumine külg on kaetud pehmete valgete karvakestega – siit tuleneb ka tee nimetus. Valget teed nopitakse vaid paaril päeval aastas, hooaja alguses. Seda teed ei fermenteerita. Valge tee on kõrgelt hinnatud, sest omab enim antioksüdantseid omadusi. Delikaatse, maheda maitsega, ilma “rohuse” alatoonita. Väga värskendav!

 

Oolong – saadakse kergelt fermenteeritud teelehtedest. Tuntud on nii Hiina kui Formosa (Taivani) variandid. Oolong teed sobib juua terve päeva jooksul ja nad on mõnusaks vahepalaks pealelõunasel ajal. Hommikuseks joogiks on kangust ehk pisut vähevõitu, kuna kofeiinisisaldus on suhteliselt madal. Oolong tee maitse on segu rohelise tee värskusest ja musta tee kangusest, kusjuures iseloomulik on kauakestev järelmaitse. Sageli on oolong teele lisatud jasmiini-, roosi- või apelsiniõisi, mis harmoneeruvad hästi ja pakuvad toreda maitseelamuse.

 

Must tee – fermenteeritud tee, st. teetaime lehed on läbinud töötluse, mille käigus muutub nii lehekeste värv, maitse kui toime. Mustast teest valmistatud tõmmise värv varieerub oranžist punakaspruunini. Maitseelamusi võib leida rikkalikult, alates üsna mahedatest sortidest kuni jõuliste, tugeva karakteriga kibe-magusate teedeni välja. Must tee sobib hästi hommikuseks ja pärastlõunaseks toniseerivaks joogiks tänu oma ergutavavale toimele, mis tuleneb suurest kofeiinisisaldusest.

 

Klassikaline jäätee valmistatakse mustast teest. Parimad on selles rollis vürtsikad, karakteriga teed (nt. Assam). Jäätee saamiseks tuleb valmistada topeltkange tee, s.t. teepuru tuleb võtta 2 teelusikatäit 250 ml vee kohta. Laske teel tõmmata 3-5 min. Lisage suhkrut, sidrunimahla. Täitke klaasid umbes 2/3 ulatuses jääkuubikutega ja kallake tee neile peale. Rakendades fantaasiat leiab igaüks meelepärased lisandid. Hästi sobivad lisandiks värsked maasikad, kirsid, sidruni- ja apelsiniviilud.

Tee ajalugu

Nimelt olevat Shen Nung puhanud kord teepõõsa varjus ja katlas oli keema tõusmas joogivesi. Tuulehoog puhus mõned lehekesed anumasse ja keiser, olles uudishimu ja meeldiva aroomi ajel seda tõmmist maitsnud, leidis selle maitsva ja värskendava olevat. Keiser tõdes, et uus avastatud taim oli maitse poolest ühtaegu nii kibe kui magus ja muutis oleku ärksamaks. Nõnda langetas Shen Nung otsuse, et teetaim on igati kasulik taim ja et seda tasub pruukida ja edasi uurida. Teine, veidi vähem levinud legendi versioon Shen Nungist ja rohelise tee avastamisest räägib sellest, et kord, kui keisrist taimetark maitses uurimise eesmärgil erinevaid taimi, tundis ta end ühtäkki väga halvasti: suu kuivas, keel muutus paksuks ja kogu keha kuumas. Ta vaatas abi otsides ringi ja märkas maas lebavaid lehti, mis olid langenud lähedal kasvavalt puult. Harjumuste ja uudishimu poolt tagant tõugatuna, noppis ta lehed maast ja maitses neid. Olgugi, et lehed olid kibedad, omasid nad samas meeldivat lõhna. Pealegi tundis Shen Nung end veidi aja pärast palju paremini. Nii otsustas ta korjata samalt puult hulgaliselt lehti, koju kaasa võtta ja nende omadusi edasi uurida. Sellest ajast algasid hiinlaste rohelise tee uuringud ja ka tee kultiveerimine.
Veel üks, väga tuntud budistlik legend omistab tee avastamise au Bodidharmale (V-VI saj. India buda munk, kes VI saj. alguses tuli Lõuna-Hiinasse ja rajas seal budismi chan - koolkonna; Jaapanis tuntud Daruma nime all, teda peetakse zen-budismi pühakuks; lisaks omistatakse talle ka karate algatamise au). Ühel päeval, peale üheksa-aastast katkestamatut meditatsiooni, mil ta polnud maganud, ega lubanud endale mingeid eluhüvesid jäi ta tukkuma ja nägi und seksuaalsest armastusest. Ärgates tundis ta oma nõrkuse üle meeleheidet, vältimaks sama asja kordumist, rebis ta ära enda enda silmalaud ja mattis need maha. Need silmalaud võtsid alla juured ja neist kasvasid kaks põõsast, mis olid täis jõudu võitlemaks ärkveloleku eest – selle sõna olemuse igas tähenduses.

Need värvikad legendid kirjeldavad ilmekalt teetaime omadusi, ent esimesed kirjalikud andmed teetaime kasvatamisest pärinevad umbkaudu aastast 2000 BC. Iidses meditsiinilises tekstis kirjeldab õukonna tohter tolleaegsele suurele imperaatorile Huang Ti’le teetaimede kasvatamist külmas Szechuani provintsis, Ichow mägedes: ta räägib sellest, et teepõõsad kasvavad seal väga kõrgeks ja on ebatavaliselt sirged ja sihvakad. Samas kirjeldatakse ka teekorjet, mis olevat toimunud aprillikuu kolmandal päeval.
Tänu budistlikele munkadele jõudis tee Jaapanisse, kes olid seal esialgu ka ainukesed tee tarbijad ja kasvatajad. Nimelt kasutasid nad rohelist teed oma vaimu ja keha virgutamiseks pikkade meditatsioonide ajal. Ent tasapisi jõudis tee kloostritest ka n.ö. tavainimeste sekka. Siidikaupmeeste vahendusel jõudis tee Kesk-Aasiasse – läbides karavanis hiigelpikki vahemaid, kosutasid kaupmehed endid peatuspaikades teega ja pakkusid-esitlesid seda jooki teistelegi. Nii said tee poolt “vallutatud” Afganistan, Iraan jt. Kesk-Aasia riigid. Euroopasse jõudis tee alles XVII sajandi algul, algselt kuningakodadesse ja ülikute laudadele eksootilise ravimjoogina. Umbes kahesaja aasta vältel joodi Euroopas vaid rohelist teed, mis oli pärit Hiinast ja Jaapanist. Hiinast pärit musta teed hakati tarbima alles XVIII sajandi lõpupoole ja sedagi väga tagasihoidlikes kogustes. XIX sajandi lõpul, mil India ja Tseiloni toodang muutus kättesaadavaks, hakati järjepanu ka musta teed üha rohkem tarbima. Ka Ameerikasse jõudis tee XVII sajandil. Tõsi, esialgu peamiselt hollandi kaupmeeste poolt maale toodud salakaubana. Hollandlaste poolt korraldati 1674.a. ka esimesed uhked teepeod New Amsterdamis (nüüdne N.Y.) Ameeriklaste eriliseks lemmikuks on kujunenud jäätee.

Valge tee - elegantsi tipp

Mitte kaua aega tagasi oli Eestis olukord, mil paludes endale söögikohas tutvustada veinide valikut, kostis vastuseks, et saada on mõlemat, nii punast kui ka valget. Veinikultuur on meil sellest ajast edasi arenenud, teejoomisega on paraku asjad sealsamas. Parandagem siis olukorda ja asugem tutvuma, daamid ja härrad - valge tee.

Valget teed võib nimetada rohelise tee alaliigiks, see on teepõõsa kõige tipmistest, veel avanemata lehepungadest valmistatud tee. Valget teed korjatakse eranditult käsitsi ning vaid mõnel päeval aastas, varakevadel. Piiratud korjeaeg ja kõrged kvaliteedinõuded on ka kõrge hinna põhjused.

Pildil: Valge tee sort China White Monkey sisaldab otsapungadele lisaks teetaime esimest lehte ja on seetõttu tumedam kui Le Feng Hseng. Foto: Meeli Küttim

Autentne valge tee on kaetud pehmete valgete karvakestega - siit tuleneb ka nimetus. Mõne teesordi puhul meenutavad pungi katvad valged ebemekesed tuhka. Valge tee maitset kirjeldatakse maheda, kergelt magusana, ilma "rohuse" alatoonita, mida vahel rohelise teega seostatakse. Esmamulje võib tunduda isegi lausa maitsetu, ent varsti hakkate tajuma pehmet, hellitavat maitset oma suus, eriti sügavamal, suisa kurgus. Järelmaitse on mõru-magus. Hiinas nimetatakse seda järelmaitset hammaste vahele talletatud aroomiks.
Valge tee tõmmise värv on kristalne, suhteliselt kahvatu tooniga. Ka valge tee lõhn on teiste teedega võrreldes palju nõrgem. See on delikaatne, õrn lõhn, mille tajumiseks hoitakse tassi enne joomist veidi aega lihtsalt peos ja hingatakse selle aroome. Kujutlege korraks ette varasügist, mil te võite õhus tunnetada veel suve puudutust - vaid väike nüanss. Seda vaevumärgatavat lõhna on võrreldud muusikaga, mis just äsja katkes - justkui oleks tegemist helidega, mis ikka veel õhus värelevad. Valged teed on eriliselt värskendavad, küllap ongi selles "süüdi" kevadine värskus, mis neis talletub.

Valge tee ei ole fermenteeritud, see tähendab, et seda ei kääritata enne kuivatamist nagu musta teed. Lehed aurutatakse pärast noppimist lühidalt ja kuivatatakse seejärel, nii on tema konsistents kõige lähedasem naturaalsele olekule. Hästi tuntud ja populaarsed valged teed on näiteks Yin Zhen ehk Silver Needle, Shou Mei, Pai Mu Tan ehk White Peony, China White Monkey.
Valmistamine: Valge tee delikaatne iseloom ja parimad omadused hävinevad, kui kasutada liiga tulist või karedat vett. Parima tulemuse saate, kui kasutate allikavett või selle puudumisel filtreeritud vett. Vee temperatuur peaks olema 60-75 YC. Kuumutage vesi keemiseni ja laske siis jahtuda. Soovituslik tee tõmbeaeg varieerub selle tee puhul kahest kuni seitsme minutini. Pikem tõmbeaeg ei muuda valget teed kibedaks. Delikaatsete teede jaoks soovitavad asjatundjad kasutada ka delikaatseid nõusid, st õhukesi ja õrnu materjale.
Parim tee valmib hea tahte ja heade teadmiste koosmõjul. Joome õige tassikese teed ja unustame hetkeks selle maailma mured!