Avaldtud Läänlane 29. juunil 2015
Aare Karolin on tõenäoliselt ainuke inimene Eestis, kes on elanud sellest, et maitseb jooke. Tal on olnud nädalaid, kui on tulnud maitsta tuhandeid jooke. Sel kevadel avas joogikoolitaja, joogikirjutaja, rahvusvaheline kohtunik ja joogimaitsja Haapsalus oma esimese vinoteegi “MULLiga ja MULLita”. “Nüüd ma siis annan teistele ka maitsta,” ütles ta.
Kas teil on veel vinoteeke või on see esimene?
Olen varem nõustanud erinevaid söögi- ja joogikohti ja Haapsalus korduvalt koolitamas käinud nii viskiteemal kui ka veiniteemal, veinipäevadel ja ka viskipäevadel. See vinoteek on ainuke ja ka sõna otseses mõttes esimene.
Haapsalu vanalinna peatänav on küll ilus ja kohvikuid täis, aga linn ise ei ole just suur. Kas seda hirmu ei ole, et kliente jääb väheks?
Tark inimene tunneb alati hirmu, aga mis siin ikka. Koht on alati oluline. Ma isegi ei otsinud mujalt. Haapsalus on oma võlu, mida teistel linnadel ei ole. Õnneks või kahjuks. Paljude teiste linnade kahjuks. Pärnus võiks teha ööklubisid mitmeid, aga vinoteeke seal juba on kaks, las nad olla. Oleme ausad, Tallinnas vist ei ole ka sellises mahus ühtegi vinoteeki. Siin on üle 120 erineva veini. Me oleme lootusrikkad, kuigi aeg näitab.
Mis veinid siin kõige paremini on esindatud?
Kõik vana maailm on hästi esindatud ja nii nagu nimes – mulliga ja mullita. Mulliga jooke on suhtarvus ikka väga palju, šampanjat ja teisi oluliselt odavamaid. Valget on piisavalt palju, punast on praegu napimalt. Mõni õlu ja siider. Valitseb vinoteegis ikkagi vein.
Tänaval on väga palju kohvikuid. Meie kohvi ei paku, süüa ei paku. Muidugi on suupisted – sink, juust, oliiv ja ciabatta. Kohe kui oleks siin köök, siis ta poleks ju enam vinoteek.
Millal vinoteek uksed avas?
Kolmapäeval enne veinipäevi. Meil oli plaanitud, et avame varem, aga kõik asjad ei lähe nii nagu tahaksid. Aga veinipäevad on see aeg, kus veiniinimesed tulevad linna ja Haapsalu õnneks ei ole alkohol siin väga tabu. Osa inimesi on tigedad, et jälle mingi joogikoht. Jumala eest, ärge jooge siis!
Milliseid kommentaare veel on kuulda olnud?
Oo, ma siin naersin, et inimesed käivad lihtsalt vaatamas ja imetlemas. Selge see, et suhteliselt räämas ruumidest on ilus koht saanud. Ka majaomanik on väga rahul. Maja on saanud uue ilme ja hoopis teise hingamise. Ei ole enam see käsitöötuba, mis siin enne oli.
Kas see koht on mõeldud aastaringselt lahti olema?
Sügistalvel ei ole võib-olla mõtet tööpäevadel lahti olla. Praegu oleme mõelnud, et jaanuar-veebruar on kinni. Aga kuna see on ka peopidamiskoht ja meil on koostööpartnerid, kellelt me saame toidu, kui vaja, saab panna näiteks tagumise saali endale peo jaoks kinni. Jõulupidu või sünnipäev – ikka saab. Mõte on ikkagi jagada joogikultuuri.
Kui palju siia külastajaid mahub?
Umbes 25. Mahuks rohkemgi, aga meil on ametite poolt esitatud nõuded. Me ei saa päris omatahtsi.
Mis on veinikultuur?
Veinikultuur on joogikultuuri või õigemini toidukultuuri üks osa. Näiteks eelmine aasta tegin vahuveinide ja klaaside töötoa ja hoiatasin osalejaid, et kui te kõik need joogid sisse joote, siis te olete ikka väga purjus. Pärast oli neid inimesi linna peal voolamas, see ei olnud enam kõndimine. Professionaalid jookide hindamisel ei joo kõike sisse, vaid sülitavad välja.
Mis see on, mida vein pakub? Kas neid lõhna- ja maitseelamusi saab sõnadega kirjeldada? Mis teid just veini juures köidab?
Vein on väga hea vahend, mis aitab inimestel suhelda. Kärbib natuke piire. Teiseks ei ole vein see, millest inimene väga kiiresti purju jääb. Veiniga võid tiksuda tunde ja tunde. Sama hulga viinaga oled ammu laua all.
Kunagi, kui ma noorem olin, siis ma arvasin, et tean veinidest kõike. Ma olin lihtsalt loll. Mida rohkem ma maitsen, seda rohkem saan aru, kui kaugel olen veel kõigeteadmisest.
Meil on riiklik poliitika, et alkohol on väga tabu. Samas on poliitikute hulgas, kes seadusi loovad, väga vähe neid, kes alkoholi suu sissegi ei võta.
Tegelikult on vein toidu üks osa. Meie küll süüa siin ei paku, aga enamus veine on siin valitud nii, et need ei nõua toitu kõrvale. Esimesel nädalal oli ka juba pretsedent, et inimesed tellisid ühes söögikohas toidu ära, siis selgus, et veini ei ole. Inimesed tulid ostsid siit head veini, tegime pudeli lahti ja nad said seda toiud kõrvale nautida.
Kas siit saab siis veini kaasa osta?
See on ikka kohapeal tarbimiseks. Me ei ole pood.
Mis siinsest valikust teie enda lemmik on?
Oo jaa. See on nagu moekunstniku käest lemmikut küsida. Siin ei ole neid veine, mis ei ole minu lemmikud.
Aga millist tüüpi vein teile endale kõige rohkem meeldib?
Vahuvein. Mulliga. Isegi vesi on meil mulliga ja mullita. Kui ma pika päeva olen siin ära olnud ja enne magamaminekut võtan klaasi, siis tihtipeale võtan mõne hea mulliga joogi.
Millised tingimused siin veinidel on?
Vahuveinil on meil alati survekork peal. Valdavalt on kõik õige temperatuuriga. Kui siit muidugi trammitäis rahvast läbi käib nagu veinipäevade ajal – istuti trepi peal, sest sees oli nii tihedalt täis -, siis kvaliteet võib natuke kannatada, aga siis paneme veinid jäänõusse, mis jahutab veini minutiga õigele temperatuurile.
Mida soovitate – läänlane, kes ei ole väga suur veinispetsialist ja kes kõhkleb, kas julgeb siia sisse tulla?
Selle jaoks me siin olemegi. Paljud, kes tulevad, arvavad, et meil on paar veini ja nende hulgast on lihtne valida, aga siin on neid nii palju. Inimesega rääkides selgub tõde. Kui ütled, et raha väga palju ei ole, aga tahaks klaasikese või pudelikese veini, siis me peaaegu alati leiame mingi lahenduse.
Loomulikult meil ei ole kõik veinid krõpskuivad, vaid on magusamat ka. Päris kõikide jaoks ei saa kunagi, aga enamuse inimeste jaoks ikka leiab midagi. See valik ei pruugi alati õigeks osutuda, aga juba on olnud nii, et proovitakse ja pärast kleebime pudelile nime peale, et kui jalutab järgmine päev mööda, tuleb küsib sealt jälle ühe klaasi. Veinipank.